Ega ma täpselt ei tea, mida seal tehtud on, kuid eeldatavalt on alumine ots tasakaalu pandud, kolvid originaalid, milledele on relakaga väiksed süvendid sisselaskeklappide jaoks lastud, siis horisontaalsed weberid, torukollektor, 2141 klapid ja Tuha nukk. Kaanest polnud ka mingi leivaviilakat ära võetud. Täpselt ei tea, kuid Mägra enda tunduvalt võimsamalt kas polnud ainult 0,7 eemaldatud. Klapivedrud olid nõrgad, kuna katsetamisega lasime kaks nookurit pooleks. Esimene lendas 3 käiguga ca 5500 pealt gaasi andes ja teine kohapeal tuuritades Mägra jutu järgi umbes 8500 pealt. Esimene oli uuema aja venelane, mis ei peagi vastu, aga teine oli originaal. Esimene läks võlli kohast, teine murdis otsa ära. Seega sai töökindluse huvides piiraja päris madalale seatud. Tuluke hakkas vist juba alla 7000 silma särama. No ütleme, et üle 8K ei lastud. Muidu mootor ise läks üle 10k välja. Originaalkollektoriga oli varem 7,5k. Vat nii palju annab väljalaske osas torukollektor juurde. Seda, mida mootoriga ette võtta võiks, on kõige õigem küsida härrade Aruaasa ja Melioranski käest, aka Paps ja Mäger.
Ütleme nii, et teoreetiliselt oleks pidanud sellel mootoril olema ca 140 hj. Aga tunde järgi ei liikunud see küll nii hästi. Võibolla oli segavaid faktoreid a'la kõrged ootused. Ja muidugi kiirendusetapja Ziguli kast. Kui ma varemalt Zigulit veel natukenegi autoks pidasin, siis see kast (õigemini 4) pani tolle margi Nõukogude autotööstuse punase laterna rolli. See lihtsalt on õudne! See kast on originaalis nii õrn, et mul oli sama tunne nagu elevandil portselanipoes!
|