Räägiks siis ära selle auto ajaloo:
Auto osteti poest uuena ja oli kogu see aeg eelmise, ühtlasi ka esimese omaniku käes, enne kui ta eelmisel aastal igaviku radadele lahkus.
Tol ajal maksis see auto röögatud 6300 rubla. Selle kohta on mul paberid ka olemas, et ta osteti just sellise hinnaga.
(Kui arvestada, et tol ajal oli keskmine kuupalk 100 rubla, siis võib igaüks arvutada, kui kaua pidi keegi koguma, et selle auto osturaha kokku saada).
Kuna autoomaniku naine autoga sõita ei osanud ja keegi tema perekonnast ka selle masina vastu suuremat huvi üles ei näidanud, siis peale omaniku surma pandi mõne aja pärast müügikuulutus üles.
Ning pooljuhuslikult ma ta siis avastasingi.
Kuigi minu suhtumine taolisesse, ütleme nii et suhtkoht veel levinud autosse oli pisut skeptiline, kui mitte öelda et olematu, äratas mu tähelepanu kuulutuses mainitud järgmised andmed: Hästi hoitud, reaalne läbisõit 50 000 km, 1 omanik, originaalvärv.
Kuna piltidelt paistis ta enam-vähem, siis mõtlesin, et ega see mul tükki küljest võta- minna kohale ja IŽ oma silmaga üle vaadata.
Ühel nädalavahetusel saigi siis teekond ette võetud ja vaadatud seda autot.
Ütleme nii, et vähemalt mina (niipalju või niivähe kui ma neid Moskvitšeid näinud olen) pole veel nii korralikku originaalkonditsioonis autot veel näinud. Hea küll, siin-seal olid mõned kivitäkked ja tagatiibade servad olid kivitäkete tõttu kergelt roostes, kaasaarvatud kõrvalistujapoolne tagatiiva kaar, aga need olid ka kõige suuremad roostekohad, mis silma hakkasid.
Ülejäänud auto oli sirge, ilma silmnähtavate olmemõlkideta ning suurema läbiva roosteta.
Endise omaniku väimees, kes seda autot müüs, teadis rääkida, et omanik oli autot hoidnud nagu oma silmatera. Ettenähtud ajal käis hoolduses, puhastas ja pesi teda võimalikult sagedasti ja isegi kui suvisel ajal vihma sadas, siis ei aetud autot garaažist üldse väljagi.
Rahva nurinale öeldi sellisel juhul vastuseks et kui vaja, saab bussiga ka sõita.
Talvel seda IŽ-i üldse ei kasutatud. Autol võeti akuklemm maha ja ta jäi niisama garaaži seisma ning uute soojade ilmade tulekut ootama.
Ainuke asi, mis sellel Moskvitšil ei ole originaal, on bensiinipump, mis pärineb Ladalt, kuna nood suutsid bensiini kiiremini üles lüüa.
Kõik muu peaks suuremalt jaolt kuuluma autoga ühte.
Invaliidimärk on Moskvitšil seetõttu, et kuna esimene omanik oli viimastel aastatel suht kehva tervise ja liikuvusega, siis seetõttu talle omistati invaliidsusgrupp.
Mingeid lisakange või lüliteid sellepärast pole autole juurde pandud.
Ainult see märk, mis näitab, et tegu on liikumisprobleeme põdeva inimesega.
Kui autot vaatamas käisin, siis kutsuti mind peale garaažiskäiku ka nö. vaibale ja päriti aru, et mis mees ma muidu olen, mis aadetega ja mis plaanid mul selle Moskvitšiga on. Ütlesin, et mul on selline vanatehnikapisik sees ja soovin kollektsioneerida vanu Vene autosid, mis oleksid võimalikult heas originaalses seisukorras, et neid siis tuleviku tarbeks säilitada, näitamaks, mis masinatega kunagi meil sõideti.
Ilmselt jäädi mu vastusega rahule, kuna nii autoomaniku naine (õigemini siis selle auto kaasomanik) kui ka muud pereliikmed kinnitasid, et nad ei taha seda autot müüa mõne rikka papa noorele nolgile, kes ta esimese aasta-kahe jooksul kusagil külavaheteedel või põllu peal rallimisega ära lõhub.
Et selliseks lõhkumiseks on see auto liiga hea ja liiga hästi hoitud.
Ja auto heas seisukorras sain ma ise ka veenduda, kui me teda mõni aeg tagasi üle pika aja käima proovisime. Ei andnud me talle ei "topkat" ega muid meelemürke.
Lihtsalt pumpasime bensiini üles, natuke lõgistamist gaasipedaaliga ja läkski käima. Mootori soojenedes hakkas auto alt kostuma juba see Moskvitšile iseomane ja ühtlaselt vaikne podin.
Auto head seisukorda kinnitab ka see tõik, et kui viimati autoomaniku väimees käis temaga korralisel ülevaatusel, siis selle "kadalipu" läbis see masin ilma ühegi veata. Isegi ülevaatusemehed olevat imestanud, et kuidas nii vana ja originaalkonditsioonis masin saab nii heas seisukorras olla.
(Või õigemini, oldi tähelepanu suunatud ühele läbipõlenud pirnile, aga see oli ka kõik).
Mis sest autost edasi saab ?
Autole tahaks teha kõigepealt, kui ilmad soojemaks lähevad ja asi suve poole hakkab liikuma, ühe korraliku salongikoristuse, mootoriruumipesu ning kerepesu. Seda siis nii pealt kui ka põhja alt.
Peale seda teen ta paarile, kivitäketest tekkinud roostekohtadele mõned väikesed värviparandused, et ta kauem kestaks ja viisakam välja näeks.
Ja siis saab sest autost nö. vahelduva eduga liikuv eksponaat.
Ses mõttes vahelduva eduga, et kuna tema võlu seisnebki minu jaoks selles originaalkonditsioonis ja suht heas seisukorras, siis temaga sellist suurt ringisõitmist ma harrastama ei hakka, vaid ma nö. konserveerin ta ära ja auto jääb teenitud vanaduspuhkusele.
Et minu jutt ei tunduks siinsetele klubiliikmetele kohati ulmelisena, siis lisan autost mõned pildid ka jutule juurde.
Näha saab neid siit: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19.
IŽ 412 IE, 1977, M410
Foorumi reeglid
Palume teha teema pealkiri alljärgnevalt:
Auto tootja, mudel, aasta, omaniku fooruminimi.
Näiteks: AZLK 2140 1978 mossekutt
Auto teema peab olema sisukas, ning soovitatav on lisada ka pildid autost! Ei ole huvitav lugeda teemat -> Mul on punane mosse. Äge auto on.
NB! AINULT MOSSED!!!
Palume teha teema pealkiri alljärgnevalt:
Auto tootja, mudel, aasta, omaniku fooruminimi.
Näiteks: AZLK 2140 1978 mossekutt
Auto teema peab olema sisukas, ning soovitatav on lisada ka pildid autost! Ei ole huvitav lugeda teemat -> Mul on punane mosse. Äge auto on.
NB! AINULT MOSSED!!!
IŽ 412 IE, 1977, M410
Viimati muutis M410, 16 Aug 2010 17:26, muudetud 4 korda kokku.
Re: IŽ 412 IE, 1977, M 410
Vahepeal ootas sinine Moskvitš talve kadumist ja lume sulamist. Möödunud nädalavahetus aga võtsime esivanemaga kätte ning tõime ta oma talvekorterist ära.
Autot tema senisest garaažist välja ajades, kus ta suurema osa oma elust veetnud oli, nägin et selle lühikese aja jooksul, mil ma teda viimati vaatamas käisin, olid auto küljed kaetud üksikute väikeste, nööpnõela läbimõõtu roostetäppidega. Isa, kes minuga kaasas oli nö. tehnilise konsultandina, ütles pärast sõidu ajal, et taoline kanaliga ja betoonpõrandaga garaaž on meie kliimas Vene autode surm. Pidevalt vahelduv temperatuur ning sellega kaasnev suht suurelt kõikuv õhuniiskuseprotsent ventileerimata garaažis võib muuta ka kõige säravama värvkattega auto pikapeale jubeduse etaloniks, sest et kuna plekipind on niiske, siis kõigi eelnimetatute koosmõjul hakkab rooste külge just nendele kohtadele, mis on värvist kahjustatud (kivitäkked jms).
Algul mõtlikult ümber auto käies tundus mulle, et sellest originaalvärvist jääb vist ainult mälestus järgi. Ja selline asi ei meeldinud mulle üldse. Pikapeale aga nendesse üksikutesse täppidesse süvenedes mõtlesin endamisi, et kui ta nüüd suve poole korralikult puhtaks pesta, ära poleerida ning vahatada, siis peaks põhimõtteliselt saama seda värvkatet ehk veel sellisel kujul säilitada. Et paralleelselt karpide ja tiivaservade värvimisega ma täidan tikuotsa pandud värviga ka need mõned üksikud kivitäkked, mis uste ja tiibade peal on. Ehk sellisel kujul peab ta need mõned aastad veel vastu.
Sellega aga polnud üllatused veel lõppenud.
Kui olime Moskvitšile kaasapandud detailid autosse tõstnud ja hakkasime vaikselt Tallinnast ära sõitma, otsustas Mosse meid proovile panna.
Esiteks hakkas pidevalt sisse vajuma toore klapp, nii et mootor suri kogu aeg välja, kui ise pöördeid üleval ei hoidnud. Ja nagu sellest veel vähe oleks, otsustas tee peal töölepingu üles öelda üks tagapiduri silinder.
Maantee peal sõites võis tahavaatepeeglist näha, et auto tagant hakkas järsku kerkima sinist suitsu. Pidasime auto kinni ja tagaratta juurde kummardudes võis näha, kuidas tulikuum piduriõli valgus veljele nagu laava. Tundus aga, et elust lahkus siiski ainult pidurimansett, sest et pidurid peale ei jäänud.
Selliselt "poollongates" me jõudsime siiski lõpuks kohale ning esimese asjana toimus ülikiire linnariiete vahetus tunkede vastu ja kasutasime seda järelejäänud valget aega, et auto sõidukorda seada. Senikaua, kuni isa vahetas karburaatorit, tegelesin mina tagapiduritega.
Ja me võime tagantjärgi tänada õnne ja selle Moskvitši eelmist ja esimest omanikku, kes oli ettenägelikult aja jooksul targu juurde soetanud oma auto jaoks erinevaid uusi varuosi.
Näha saab neid siit: 1 ja 2.
Nüüd oli hea võimalus vahetada senine tõrkuv karburaator uue ja töötava vastu. Samuti oli autos lisaks muudele asjadele terve ring uusi piduriklotse. Üks nendest läks kohe ka käiku. Teist klotsi polnud mõtet vahetama hakata, kuna too oli veel täiesti korralik ning töötav.
Seda kaasapandud kraami oli ikka päris üksjagu.
Pärast paaritunnist pusimist karburaatori ja piduritega tegime veel kumbki tee peal ühe proovisõidu. Mosse käis nagu kell. Tühikäigu pöördeid me päris madalaks ei lasknud. Isa ütles, et ennem olgu nad sooja mootoriga natukene kõrgemad kui tänapäevastel masinatel, sest et siis kusagilt ristmikult kohalt võttes ei teki ohtu, et mootor äkitselt välja sureb.
Mis mulle aga veel heameelt tegi, oli lisaks muudele asjadele ka kaasapandud konks. See ei olnud mitte ise keevitatud, vaid vabriku oma- spetsiaalselt Moskvitšite jaoks tehtud.
Kuigi osad suhtuvad sellesse "konksutamisse" võibolla skeptiliselt, siiski minu jaoks on tal otstarve täiesti olemas. Kuna uksi, kapotte, tagaluuke ja muid selliseid suuremaid asju sõiduauto pagasnikus korraga ära ei vii, siis mõttekam on mul panna autole külge see konks, sappa järelkäru ja nii saan oma soovitud detailid viia ühest kohast teise, ilma et peaksin hakkama ekstra otsima kedagi, kellel oleks suurema mahutavusega buss, kaubik vms. masin.
Nii ma ei sõltu oma "vanade autode pidamise haigusega" kellestki, vaid saan oma kola ise ära transporditud.
Ja pärast on alati võimalus see konks tagant ära võtta, kui teda enam ei kasutata. Nii et see paarsada lisakilo, mis käru arvelt juurde tuleb, ei ole eriti märkimisväärne veokulu.
Autot tema senisest garaažist välja ajades, kus ta suurema osa oma elust veetnud oli, nägin et selle lühikese aja jooksul, mil ma teda viimati vaatamas käisin, olid auto küljed kaetud üksikute väikeste, nööpnõela läbimõõtu roostetäppidega. Isa, kes minuga kaasas oli nö. tehnilise konsultandina, ütles pärast sõidu ajal, et taoline kanaliga ja betoonpõrandaga garaaž on meie kliimas Vene autode surm. Pidevalt vahelduv temperatuur ning sellega kaasnev suht suurelt kõikuv õhuniiskuseprotsent ventileerimata garaažis võib muuta ka kõige säravama värvkattega auto pikapeale jubeduse etaloniks, sest et kuna plekipind on niiske, siis kõigi eelnimetatute koosmõjul hakkab rooste külge just nendele kohtadele, mis on värvist kahjustatud (kivitäkked jms).
Algul mõtlikult ümber auto käies tundus mulle, et sellest originaalvärvist jääb vist ainult mälestus järgi. Ja selline asi ei meeldinud mulle üldse. Pikapeale aga nendesse üksikutesse täppidesse süvenedes mõtlesin endamisi, et kui ta nüüd suve poole korralikult puhtaks pesta, ära poleerida ning vahatada, siis peaks põhimõtteliselt saama seda värvkatet ehk veel sellisel kujul säilitada. Et paralleelselt karpide ja tiivaservade värvimisega ma täidan tikuotsa pandud värviga ka need mõned üksikud kivitäkked, mis uste ja tiibade peal on. Ehk sellisel kujul peab ta need mõned aastad veel vastu.
Sellega aga polnud üllatused veel lõppenud.
Kui olime Moskvitšile kaasapandud detailid autosse tõstnud ja hakkasime vaikselt Tallinnast ära sõitma, otsustas Mosse meid proovile panna.
Esiteks hakkas pidevalt sisse vajuma toore klapp, nii et mootor suri kogu aeg välja, kui ise pöördeid üleval ei hoidnud. Ja nagu sellest veel vähe oleks, otsustas tee peal töölepingu üles öelda üks tagapiduri silinder.
Maantee peal sõites võis tahavaatepeeglist näha, et auto tagant hakkas järsku kerkima sinist suitsu. Pidasime auto kinni ja tagaratta juurde kummardudes võis näha, kuidas tulikuum piduriõli valgus veljele nagu laava. Tundus aga, et elust lahkus siiski ainult pidurimansett, sest et pidurid peale ei jäänud.
Selliselt "poollongates" me jõudsime siiski lõpuks kohale ning esimese asjana toimus ülikiire linnariiete vahetus tunkede vastu ja kasutasime seda järelejäänud valget aega, et auto sõidukorda seada. Senikaua, kuni isa vahetas karburaatorit, tegelesin mina tagapiduritega.
Ja me võime tagantjärgi tänada õnne ja selle Moskvitši eelmist ja esimest omanikku, kes oli ettenägelikult aja jooksul targu juurde soetanud oma auto jaoks erinevaid uusi varuosi.
Näha saab neid siit: 1 ja 2.
Nüüd oli hea võimalus vahetada senine tõrkuv karburaator uue ja töötava vastu. Samuti oli autos lisaks muudele asjadele terve ring uusi piduriklotse. Üks nendest läks kohe ka käiku. Teist klotsi polnud mõtet vahetama hakata, kuna too oli veel täiesti korralik ning töötav.
Seda kaasapandud kraami oli ikka päris üksjagu.
Pärast paaritunnist pusimist karburaatori ja piduritega tegime veel kumbki tee peal ühe proovisõidu. Mosse käis nagu kell. Tühikäigu pöördeid me päris madalaks ei lasknud. Isa ütles, et ennem olgu nad sooja mootoriga natukene kõrgemad kui tänapäevastel masinatel, sest et siis kusagilt ristmikult kohalt võttes ei teki ohtu, et mootor äkitselt välja sureb.
Mis mulle aga veel heameelt tegi, oli lisaks muudele asjadele ka kaasapandud konks. See ei olnud mitte ise keevitatud, vaid vabriku oma- spetsiaalselt Moskvitšite jaoks tehtud.
Kuigi osad suhtuvad sellesse "konksutamisse" võibolla skeptiliselt, siiski minu jaoks on tal otstarve täiesti olemas. Kuna uksi, kapotte, tagaluuke ja muid selliseid suuremaid asju sõiduauto pagasnikus korraga ära ei vii, siis mõttekam on mul panna autole külge see konks, sappa järelkäru ja nii saan oma soovitud detailid viia ühest kohast teise, ilma et peaksin hakkama ekstra otsima kedagi, kellel oleks suurema mahutavusega buss, kaubik vms. masin.
Nii ma ei sõltu oma "vanade autode pidamise haigusega" kellestki, vaid saan oma kola ise ära transporditud.
Ja pärast on alati võimalus see konks tagant ära võtta, kui teda enam ei kasutata. Nii et see paarsada lisakilo, mis käru arvelt juurde tuleb, ei ole eriti märkimisväärne veokulu.
Viimati muutis M410, 16 Aug 2010 17:28, muudetud 5 korda kokku.
Re: IŽ 412 IE, 1977, M 410
Seljataha jäänud nädalavahetus oli sisustatud sinise "Raketaga", ehk siis Moskvitšile pühendatud kosmeetiliste parandustöödega.
Sai veidi proovitud kaasavõetud poleerimisparaadi ja pastaga auto värvkatet natukene säravamaks muuta. Selgus et asi sellisel kujul täitsa töötab. Kivitäkkeid ta päris olematuks ei kaotanud, aga seevastu senised väikesed roostetäpikesed, mis nende kivitäkete sisse olid tekkinud, kadusid küll mõneks ajaks.
Poleerisin esialgu küll ainult alumise ringi. Katust ja C-piilareid ma ajapuuduse tõttu teha ei jõudnud, kuna mul oli muid päevakorralisi ja põletavamaid toimetusi ka. Aga vähemalt sai auto nüüdseks altpoolt enamvähem viisaka välimuse.
Kui nüüd enne juulikuist ülevaatust leiaksin selle vaba momendi, et töö juures ära lihvida ja värvida ta lävekarbid ning tagumised koopaääred, siis võiks öelda, et suvel sõitmiseks on ta peaaegu kõlbulik.
Poleerimise käigus pidin nentima, et kui tahta seda autot nüüd ülikorralikult teha, siis tuleks ta viimse pulgani laiali võtta, põhi liivapritsiga puhtaks lasta, ustelt, tiibadelt, kapotilt ja tagaluugilt värv kuni plekini haljaks lihvida ning pärast panna kõik uued tihendid ja muud detailid. Mõnedesse kohtadesse oli pindmine rooste juba ennast osanud niiviisi sisse süüa, et moodustas värvi all taolisi "ämblikulaadseid" mustreid, rääkimata siit-sealt leiduvatest olmemõlkidest ning kriimustustest.
Kuna aga see lahtivõtmine ja kokkupanek on üks paras roppröögatu töö, lisaks veel auto värvimine ning kõik sellele eelnev ja järgnev, siis otsustasin, et aja-, raha- ja ruumipuuduse tõttu ma ei hakka pilli lõhki ajama, vaid remondin ära kõige rohkem tööd nõudvad eespool mainitet karbid ja koopaservad.
Et sõidab selle suve temaga sellisel kujul ära. Eks siis sügisel paistab, mis tast saab.
Peale poleerimist vaatasin, et auto tagatuled on omadega juba üpris otsakorral: klaasid pleekinud ja mõrased. Seetõttu otsustasin autole külge panna ka tema tarbeks ostetud uued tagatuled ning ära vahetada suunatulede klaasid.
Eilne päev möödus ringi sõites. Sai käidud Tartus ning Võrumaal.
Kuigi see ei olnud mul omaette eesmärk, aga näis, et mu mõnetunnine poleerimistöö auto kallal kandis vilja, sest et Tartus sõites võis silmanurgast näha, et nii mõnigi bussipeatuses seisev inimene jäi sinist Moskvitši pika pilguga järgi vaatama.
Nii et ka vanemad Vene autod võivad saada tähelepanu osaliseks, kui nad puhtad ja korralikud välja näevad.
Tööd on selle autoga veel küll. Juunikuusse olen planeerinud töö kõrvalt õhtuti seda autot ka natukene seespoolt koristada. S.t. et istmed ja põrandamatid kõik välja võtta, kaasaarvatud pagasniku sisu ja kõik see mitme aastakümne tolm jms. sodi sealt ära likvideerida. Tagatulesid paigaldades jäi silma, et tagatiibade sisekülgedel on veel säilinud tehases peale lastud korrosioonikaitsemastiks ja salongi põhigi polnud teab mis kõige hullemas olukorras. Mis sealt nähtavale tuleb, selgub juba siis, kui salongi kallal põhjalikumalt tegutsema hakkan.
Samuti ootab auto kõhualune survepesuriga korralikku pesu. Ma arvan et sedagi pole tema eelmise omaniku poolt ammu tehtud.
Sai veidi proovitud kaasavõetud poleerimisparaadi ja pastaga auto värvkatet natukene säravamaks muuta. Selgus et asi sellisel kujul täitsa töötab. Kivitäkkeid ta päris olematuks ei kaotanud, aga seevastu senised väikesed roostetäpikesed, mis nende kivitäkete sisse olid tekkinud, kadusid küll mõneks ajaks.
Poleerisin esialgu küll ainult alumise ringi. Katust ja C-piilareid ma ajapuuduse tõttu teha ei jõudnud, kuna mul oli muid päevakorralisi ja põletavamaid toimetusi ka. Aga vähemalt sai auto nüüdseks altpoolt enamvähem viisaka välimuse.
Kui nüüd enne juulikuist ülevaatust leiaksin selle vaba momendi, et töö juures ära lihvida ja värvida ta lävekarbid ning tagumised koopaääred, siis võiks öelda, et suvel sõitmiseks on ta peaaegu kõlbulik.
Poleerimise käigus pidin nentima, et kui tahta seda autot nüüd ülikorralikult teha, siis tuleks ta viimse pulgani laiali võtta, põhi liivapritsiga puhtaks lasta, ustelt, tiibadelt, kapotilt ja tagaluugilt värv kuni plekini haljaks lihvida ning pärast panna kõik uued tihendid ja muud detailid. Mõnedesse kohtadesse oli pindmine rooste juba ennast osanud niiviisi sisse süüa, et moodustas värvi all taolisi "ämblikulaadseid" mustreid, rääkimata siit-sealt leiduvatest olmemõlkidest ning kriimustustest.
Kuna aga see lahtivõtmine ja kokkupanek on üks paras roppröögatu töö, lisaks veel auto värvimine ning kõik sellele eelnev ja järgnev, siis otsustasin, et aja-, raha- ja ruumipuuduse tõttu ma ei hakka pilli lõhki ajama, vaid remondin ära kõige rohkem tööd nõudvad eespool mainitet karbid ja koopaservad.
Et sõidab selle suve temaga sellisel kujul ära. Eks siis sügisel paistab, mis tast saab.
Peale poleerimist vaatasin, et auto tagatuled on omadega juba üpris otsakorral: klaasid pleekinud ja mõrased. Seetõttu otsustasin autole külge panna ka tema tarbeks ostetud uued tagatuled ning ära vahetada suunatulede klaasid.
Eilne päev möödus ringi sõites. Sai käidud Tartus ning Võrumaal.
Kuigi see ei olnud mul omaette eesmärk, aga näis, et mu mõnetunnine poleerimistöö auto kallal kandis vilja, sest et Tartus sõites võis silmanurgast näha, et nii mõnigi bussipeatuses seisev inimene jäi sinist Moskvitši pika pilguga järgi vaatama.
Nii et ka vanemad Vene autod võivad saada tähelepanu osaliseks, kui nad puhtad ja korralikud välja näevad.
Tööd on selle autoga veel küll. Juunikuusse olen planeerinud töö kõrvalt õhtuti seda autot ka natukene seespoolt koristada. S.t. et istmed ja põrandamatid kõik välja võtta, kaasaarvatud pagasniku sisu ja kõik see mitme aastakümne tolm jms. sodi sealt ära likvideerida. Tagatulesid paigaldades jäi silma, et tagatiibade sisekülgedel on veel säilinud tehases peale lastud korrosioonikaitsemastiks ja salongi põhigi polnud teab mis kõige hullemas olukorras. Mis sealt nähtavale tuleb, selgub juba siis, kui salongi kallal põhjalikumalt tegutsema hakkan.
Samuti ootab auto kõhualune survepesuriga korralikku pesu. Ma arvan et sedagi pole tema eelmise omaniku poolt ammu tehtud.
Viimati muutis M410, 16 Aug 2010 17:29, muudetud 4 korda kokku.
Re: IŽ 412 IE, 1977, M 410
Postitatud: Pühapäev, 04 Mai, 2008.
Pühade sekka mahtus mul ka üks ekstreemne seiklus.
Nimelt oli mul siis plaan autoga natuke paari kilomeetri kaugusel asuvast karjäärist hoovi peale teetäiteks kruusasegust liiva tuua. Egas midagi. Labidas ja liivavedamiseks kast autosse ja minek.
Tagantjärgi tarkusena võiks öelda, et ei ole vaja autoga ronida sellistesse kohtadesse, kus aluspinna stabiilsuses ei saa eriti kindel olla.
Nii minuga juhtuski. Veeresin mõõduka kiirusega mööda karjääri ringi, otsides sobivat kiviklibust liiva, kui korraga vajusid tagarattad pehmesse pinnasesse kinni ning mitte ükski jõud neid enam sealt kätte ei saanud.
Ma päris detailselt kogu seda sündmust vast ei kirjeldaks, aga vahelduva eduga oli kuulda karjäärist meeleheitlikku automootori mürinat ja selle katkemisel üliroppu vandumist, milledele sekundeeris veidi aja pärast üpris tugevasti siduri hõõrdkatete kärsahais.
Ma jamasin selle auto sakutamisega ja väljakaevamisega karjääris ikka kõva paar tundi, enne kui loobusin ning kutsusin ühe kohaliku talumehe appi, kes aitas liiva sisse kinni jäänud Moskvitši oma traktoriga välja tõmmata.
Pärast kodu poole sõites mõtlesin et ei tea, kas ta siduril midagi nüüd tuksi ka läks selle edasi-tagasi jõnksutamise-loksutamisega, aga näib et midagi väga hullu ei juhtunud. Siduriketta hõõrdkatete kärsahais püsis veel tükk aega kapoti all, aga käigud lülitusid ilusti sisse ja ka kohapealt ei tekkinud äraminekuga raskusi. Nii et vist veel vedas ja sidur libisema ei hakanud.
Igatahes taolisel "Dakari Rallil" sellegipoolest enam osaleda ei tahaks. Ei mootorratta, sõiduauto ega ka veoautoga. Liiva sees tuuseldada võib lõbus olla, aga see on lõbus senikaua, kuniks kinni ei jää. Siis on lõbus tuju kiire kaduma, kui selgub, et auto muudkui vajub ja vajub ja lõpuks istub ta sul nagu padakonn kõhu peal liiva sees kinni.
Vaherahu sõlmimiseks ma pesin auto sellest karjääriliivast ja teetolmust puhtaks, tõmbasin ka tolmuimejaga salongi üle ning kruttisin natuke karburaatorit.
Näib, et taoline hoolitsev kohtlemine Moskvitšile meeldis. Nüüd käivitus mootor soojast peast juba poolest pöördest ja samuti jäid sõidu ajal ära igasugused vahetevahel kostuvad "turtsatused" ja "köhatused".
Kuna ülevaatus on kolme kuu pärast saabumas, siis korraks proovisime vanema generatsiooni esindajaga kahepeal reguleerida natuke käsipidurit efektiivsemaks, aga tundub, et tuleb vist ära vahetada tagumised pidurisilindrite mansetid, kui mitte silindrid tervikuna, sest et juhipoolse tagaratta juurest pressib vähehaaval õli välja.
Kuna plaanis on lähiajal teha nagunii autole üks suurem igasuguste erinevate õlide vahetus, siis oleks vast mõttekam panna tagaratastele juba uued komplektsed pidurisilindrid.
Käsipiduri trossi reguleerimise käigus kuulsin ma auto alt esivanema poolt umbes järgmist laulujoru:
Mõnel on auto ja mõnel Moskvitš,
mõnel on naine ja mõnel on l***
Minu küsimuse peale, et "Misasi mul on ?", kostus auto alt vastuseks: "Ei midagi !"
Lisaks muule tavalõõpimisele küsis vanem generatsioon mu käest kolm küsimust.
Et missugune on N. Liidu kõige väiksem auto ? Minu "Ei tea" vastuse peale öeldi et "Volga": Peale direktori ja sekretäri kedagi rohkem tagaistmele ei mahu.
Siis küsiti, et missugune on N.Liidu kõige külmem auto ? Minu järjekordse "Ei tea" vastuse peale öeldi, et VAZ 2106: Pidevalt võis sellest autost väljumas näha naaritsanahast kasukat kandvaid naisterahvaid.
Ja lõpuks küsiti, et missugune on N. Liidu kõige laiem auto ? Seekord pakkusin "Volgat", kuid õige vastus olevat ZAZ 965 ehk "muhk": Kui tal mõlemad uksed laiali lükkad, siis terve tee on seda autot täis.
Pühade sekka mahtus mul ka üks ekstreemne seiklus.
Nimelt oli mul siis plaan autoga natuke paari kilomeetri kaugusel asuvast karjäärist hoovi peale teetäiteks kruusasegust liiva tuua. Egas midagi. Labidas ja liivavedamiseks kast autosse ja minek.
Tagantjärgi tarkusena võiks öelda, et ei ole vaja autoga ronida sellistesse kohtadesse, kus aluspinna stabiilsuses ei saa eriti kindel olla.
Nii minuga juhtuski. Veeresin mõõduka kiirusega mööda karjääri ringi, otsides sobivat kiviklibust liiva, kui korraga vajusid tagarattad pehmesse pinnasesse kinni ning mitte ükski jõud neid enam sealt kätte ei saanud.
Ma päris detailselt kogu seda sündmust vast ei kirjeldaks, aga vahelduva eduga oli kuulda karjäärist meeleheitlikku automootori mürinat ja selle katkemisel üliroppu vandumist, milledele sekundeeris veidi aja pärast üpris tugevasti siduri hõõrdkatete kärsahais.
Ma jamasin selle auto sakutamisega ja väljakaevamisega karjääris ikka kõva paar tundi, enne kui loobusin ning kutsusin ühe kohaliku talumehe appi, kes aitas liiva sisse kinni jäänud Moskvitši oma traktoriga välja tõmmata.
Pärast kodu poole sõites mõtlesin et ei tea, kas ta siduril midagi nüüd tuksi ka läks selle edasi-tagasi jõnksutamise-loksutamisega, aga näib et midagi väga hullu ei juhtunud. Siduriketta hõõrdkatete kärsahais püsis veel tükk aega kapoti all, aga käigud lülitusid ilusti sisse ja ka kohapealt ei tekkinud äraminekuga raskusi. Nii et vist veel vedas ja sidur libisema ei hakanud.
Igatahes taolisel "Dakari Rallil" sellegipoolest enam osaleda ei tahaks. Ei mootorratta, sõiduauto ega ka veoautoga. Liiva sees tuuseldada võib lõbus olla, aga see on lõbus senikaua, kuniks kinni ei jää. Siis on lõbus tuju kiire kaduma, kui selgub, et auto muudkui vajub ja vajub ja lõpuks istub ta sul nagu padakonn kõhu peal liiva sees kinni.
Vaherahu sõlmimiseks ma pesin auto sellest karjääriliivast ja teetolmust puhtaks, tõmbasin ka tolmuimejaga salongi üle ning kruttisin natuke karburaatorit.
Näib, et taoline hoolitsev kohtlemine Moskvitšile meeldis. Nüüd käivitus mootor soojast peast juba poolest pöördest ja samuti jäid sõidu ajal ära igasugused vahetevahel kostuvad "turtsatused" ja "köhatused".
Kuna ülevaatus on kolme kuu pärast saabumas, siis korraks proovisime vanema generatsiooni esindajaga kahepeal reguleerida natuke käsipidurit efektiivsemaks, aga tundub, et tuleb vist ära vahetada tagumised pidurisilindrite mansetid, kui mitte silindrid tervikuna, sest et juhipoolse tagaratta juurest pressib vähehaaval õli välja.
Kuna plaanis on lähiajal teha nagunii autole üks suurem igasuguste erinevate õlide vahetus, siis oleks vast mõttekam panna tagaratastele juba uued komplektsed pidurisilindrid.
Käsipiduri trossi reguleerimise käigus kuulsin ma auto alt esivanema poolt umbes järgmist laulujoru:
Mõnel on auto ja mõnel Moskvitš,
mõnel on naine ja mõnel on l***
Minu küsimuse peale, et "Misasi mul on ?", kostus auto alt vastuseks: "Ei midagi !"
Lisaks muule tavalõõpimisele küsis vanem generatsioon mu käest kolm küsimust.
Et missugune on N. Liidu kõige väiksem auto ? Minu "Ei tea" vastuse peale öeldi et "Volga": Peale direktori ja sekretäri kedagi rohkem tagaistmele ei mahu.
Siis küsiti, et missugune on N.Liidu kõige külmem auto ? Minu järjekordse "Ei tea" vastuse peale öeldi, et VAZ 2106: Pidevalt võis sellest autost väljumas näha naaritsanahast kasukat kandvaid naisterahvaid.
Ja lõpuks küsiti, et missugune on N. Liidu kõige laiem auto ? Seekord pakkusin "Volgat", kuid õige vastus olevat ZAZ 965 ehk "muhk": Kui tal mõlemad uksed laiali lükkad, siis terve tee on seda autot täis.
Viimati muutis M410, 03 Veebr 2009 04:33, muudetud 1 kord kokku.
Re: IŽ 412 IE, 1977, M 410
Postitatud: Teisipäev, 01 Juuli, 2008.
Ega ma ausalt öeldes ei kujutanud ette, et üks lihtlabane töö, nagu seda on Mosse mootoriruumi pesemine, nii aeganõudev võib olla. Praegu seda lugu kirja pannes on "kumm täitsa tühi". Ehk siis parasjagu väsitav töö.
Algul peale vaadates arvasin küll, et no mis seal ikka niiväga rasket- paar tundi ja asi valmis.
Sellest paarist tunnist kujunes sujuvalt neli.
Täitsa lõpp, kui kinni võib üks paakunud õli ja muu saast jääda.
Algul sai muidugi kõik pinnad mootoripesuvedelikuga üle lastud, et lasta asjal korralikult liguneda. Sellegipoolest peale survekaga ohtrat märatsemist mootori ja mootoriruumi kallal vaatasin, et mõnedesse üksikutesse kohtadesse on ikkagi õli jäädavalt värvi sisse imbunud. Nii et ideaalselt puhtaks ma teda ikkagi ei saanud. See pole ka omaette eesmärk, sest et ega ma kapoti alla einestama lähe, et see nii puhas peab olema nagu mõne mehe söögilaud.
Aga nüüd vähemalt näeb kapotti üles tõstes, missugune neist detailidest on jagaja, milline genekas, kus starter asub jne. jne. Varem oli kõik ühtlase paksu kõntsakihi all. Ma arvan et ega teda ei oldud vist päris mitu aastat niiviisi põhjalikult pestud- kui mitte rohkemgi.
Kuigi see mootoripesuvedelik on selline poolrasvane kraam ja pole nii sööbiva toimega kui lahusti või pinnapesuvedelik, samas ma vaatasin, et ta on ikka mingil määral nii aktiivne, et on osanud radikalt tema musta värvi üles "keeta" ehk siis kortsuliseks muuta.
Õnneks jäid mõned markeeringud ja "peata venelane" osaliselt alles.
Sama asi juhtus ka tehasesildiga. Enne ma tähele ei pannud, et osad tähed kadunud olid, kui olin mootoriruumi seina leotusvahendiga kokku lasknud. Siis üritasin seda plekkseina niiviisi pesta, et ma ülejäänud tähti ka survepesuriga maha ei kustutaks.
See tehase originaalvärv on parajalt kapriisne küll ja kui teda on veel ainult üks õhuke kiht kusagile lastud, siis pole ime, kui peale tugevamat pesemist tuleb alt valge krunt nähtavale. Selline mulje jäi, nagu oleks seda kapotialust värvi antud mingi kindel kogus ja umbes et sellega peab saama mootoriruumi ära värvida.
Palju teda õnneks selle pesemise käigus maha ei tulnud. Kuna autoga sõidetakse ka ainult suvel, siis ei ole vast seda ohtu, et ta mõnest kohast nii kergesti "ussitama" hakkaks.
Homme, s.t. täna katsun siis kas pagasiruumi või salongi ette võtta. Põhjamatid ja muu kraam välja ja siis saab hakata vaatama, kummaga rohkem tööd on.
Eks ta furoori hoovi peal seistes muidugi tekitas, sest et nii vanu Vene masinaid tänapäeval naljalt enam paljudes kohtades ei ole näha. Eriti linnainimeste jaoks. Mõne aja pärast astus ligi ka üks plekksepp, kes hakkab mul selle mosse karpe natukene sirgemaks õgvendama. Paar sujuvat mõlki oleks vaja välja lüüa. Tema käis samuti mitu tiiru ümber auto. Vaatas siit ja vaatas sealt. Kuna tal oli ka kunagi umbes midagi taolist, ainult 1974 aasta masin, siis muidugimõista oli mehel huvi suur. Kulme kergitama aga pani selle mehe suust kuuldavale tulnud avaldus, et ma peaksin olemasolevad ukseaugutihendid Lada tihendite vastu vahetama. Et siis ei olevat vaja ka neid tihendeid, mida uste külge liimitakse. Ma küsisin et misjaoks ma seda peaksin tegema, kui mul on võimalus saada uus komplekt ukse- ja ukseaugutihendeid. Minu teada Moskvitsitele käivad ikka Moskvitši asjad külge.
Nii et osadel on sest tihendamisest ja remontimisest natuke teistsugune arusaam. Ma usun et Lada uksetihendid võivad paremad olla ja mis kõik veel, aga mis ma sest autost niiviisi ratsin, kui see ei ole omaette eesmärk.
Peale mootoriruumi pesu tuli ette võtta ka jagajakaane ja küünalde kuivatamine, sest et seda vett tuli nüüd hea sahmakas ja ega ta ei tahtnudki kohe alguses esimese korraga käima minna. Aga lõpuks võttis mosse siiski hääled sisse ja vaikse podina saatel ajasin ta oma koha peale tagasi uut päeva ja uusi toimetusi ootama.
Ega ma ausalt öeldes ei kujutanud ette, et üks lihtlabane töö, nagu seda on Mosse mootoriruumi pesemine, nii aeganõudev võib olla. Praegu seda lugu kirja pannes on "kumm täitsa tühi". Ehk siis parasjagu väsitav töö.
Algul peale vaadates arvasin küll, et no mis seal ikka niiväga rasket- paar tundi ja asi valmis.
Sellest paarist tunnist kujunes sujuvalt neli.
Täitsa lõpp, kui kinni võib üks paakunud õli ja muu saast jääda.
Algul sai muidugi kõik pinnad mootoripesuvedelikuga üle lastud, et lasta asjal korralikult liguneda. Sellegipoolest peale survekaga ohtrat märatsemist mootori ja mootoriruumi kallal vaatasin, et mõnedesse üksikutesse kohtadesse on ikkagi õli jäädavalt värvi sisse imbunud. Nii et ideaalselt puhtaks ma teda ikkagi ei saanud. See pole ka omaette eesmärk, sest et ega ma kapoti alla einestama lähe, et see nii puhas peab olema nagu mõne mehe söögilaud.
Aga nüüd vähemalt näeb kapotti üles tõstes, missugune neist detailidest on jagaja, milline genekas, kus starter asub jne. jne. Varem oli kõik ühtlase paksu kõntsakihi all. Ma arvan et ega teda ei oldud vist päris mitu aastat niiviisi põhjalikult pestud- kui mitte rohkemgi.
Kuigi see mootoripesuvedelik on selline poolrasvane kraam ja pole nii sööbiva toimega kui lahusti või pinnapesuvedelik, samas ma vaatasin, et ta on ikka mingil määral nii aktiivne, et on osanud radikalt tema musta värvi üles "keeta" ehk siis kortsuliseks muuta.
Õnneks jäid mõned markeeringud ja "peata venelane" osaliselt alles.
Sama asi juhtus ka tehasesildiga. Enne ma tähele ei pannud, et osad tähed kadunud olid, kui olin mootoriruumi seina leotusvahendiga kokku lasknud. Siis üritasin seda plekkseina niiviisi pesta, et ma ülejäänud tähti ka survepesuriga maha ei kustutaks.
See tehase originaalvärv on parajalt kapriisne küll ja kui teda on veel ainult üks õhuke kiht kusagile lastud, siis pole ime, kui peale tugevamat pesemist tuleb alt valge krunt nähtavale. Selline mulje jäi, nagu oleks seda kapotialust värvi antud mingi kindel kogus ja umbes et sellega peab saama mootoriruumi ära värvida.
Palju teda õnneks selle pesemise käigus maha ei tulnud. Kuna autoga sõidetakse ka ainult suvel, siis ei ole vast seda ohtu, et ta mõnest kohast nii kergesti "ussitama" hakkaks.
Homme, s.t. täna katsun siis kas pagasiruumi või salongi ette võtta. Põhjamatid ja muu kraam välja ja siis saab hakata vaatama, kummaga rohkem tööd on.
Eks ta furoori hoovi peal seistes muidugi tekitas, sest et nii vanu Vene masinaid tänapäeval naljalt enam paljudes kohtades ei ole näha. Eriti linnainimeste jaoks. Mõne aja pärast astus ligi ka üks plekksepp, kes hakkab mul selle mosse karpe natukene sirgemaks õgvendama. Paar sujuvat mõlki oleks vaja välja lüüa. Tema käis samuti mitu tiiru ümber auto. Vaatas siit ja vaatas sealt. Kuna tal oli ka kunagi umbes midagi taolist, ainult 1974 aasta masin, siis muidugimõista oli mehel huvi suur. Kulme kergitama aga pani selle mehe suust kuuldavale tulnud avaldus, et ma peaksin olemasolevad ukseaugutihendid Lada tihendite vastu vahetama. Et siis ei olevat vaja ka neid tihendeid, mida uste külge liimitakse. Ma küsisin et misjaoks ma seda peaksin tegema, kui mul on võimalus saada uus komplekt ukse- ja ukseaugutihendeid. Minu teada Moskvitsitele käivad ikka Moskvitši asjad külge.
Nii et osadel on sest tihendamisest ja remontimisest natuke teistsugune arusaam. Ma usun et Lada uksetihendid võivad paremad olla ja mis kõik veel, aga mis ma sest autost niiviisi ratsin, kui see ei ole omaette eesmärk.
Peale mootoriruumi pesu tuli ette võtta ka jagajakaane ja küünalde kuivatamine, sest et seda vett tuli nüüd hea sahmakas ja ega ta ei tahtnudki kohe alguses esimese korraga käima minna. Aga lõpuks võttis mosse siiski hääled sisse ja vaikse podina saatel ajasin ta oma koha peale tagasi uut päeva ja uusi toimetusi ootama.
Viimati muutis M410, 03 Veebr 2009 04:27, muudetud 2 korda kokku.
Re: IŽ 412 IE, 1977, M 410
Postitatud: Kolmapäev, Juuli 02, 2008.
Sain lõpuks oma valdusesse ka aparaadi, et sinise juures tehtavatest töödest mõned pildid teha.
Esmaspäeval suure rookimise osaliseks saanud mootoriruum näeb nüüd välja niisugune.
Pildid: 1, 2, 3, 4, 5.
Eile õhtupoolikul autot käima pannes, et ta uuesti töökotta ajada, hakkas ta aga väga imelikult turtsuma ja muid hääli tegema. Keerad võtit, mootor läheb laksti tööle, natuke aega podiseb madalatel pööretel ja siis sureb välja. Bensiin oli olemas, tase normis, jagaja kaas ja küünlad kuivad, aga käima ei lähe. Gaasi anda ei saanud, toore klappi polnud mul samuti mõtet sikutada, sest et mõlema kasutamise tagajärjel lõpetas mootor hoobilt oma töö. Kui ma ta ka paar korda käima sain, siis gaasi andes reageeris mootor sellele ülisuure hilinemisega. Küll ma pusisin ja mõtlesin et no mis kuradi pull see nüüd on. Aga selgus et karpal olid kummaltki poolt neli korpust kinnihoidvad poldid lahti tulnud. Sealt tõmbas omale muudkui vilinal lisaõhku sisse ja mõni ime siis, et ta töötada ei tahtnud.
Veidikene pusserdamist ja Moskvitš töötas jälle nagu vilepill. Natuke reguleerisin tühikäigu reguleerkruvi ka, ja nagu polekski midagi olnud.
Eile võtsin siis ette salongi. Tõstsin välja istmed ja põrandalt korjasin ära kõik vaibad ja mürasummutusmatid. Ühesõnaga kuni plekini puhtaks.
Vaipade ja mürasummutusmattide alt vaatas mulle vastu must, kuid ilma roosteta põrand. Pildid:1 ja 2.
See tume ollus seal põrandal ei ole mitte rooste, vaid vaipadest maha jäänud pigimatitükid ja latakad. Need tuleb mul mingi aeg, kui põrandapesuni jõuan, sealt ära rookida.
Ka tagaistme seljatagune ei olnud just mitte kõige puhtam. Samamoodi tolmune ja määrdunud nagu põrandki.
Kõigepealt otsustasin ette võtta lae ning ta puhtaks pesta. Kruvisin küljest ära kõik detailid(peegel, sirmid, käepidemed), mis võiksid pesemist segada. Mõne aja möödudes, kui olin oma tööga umbes poole peale jõudnud, tegin mõned pildid, et näidata, missugune see lagi enne oli ja mis toon peale pesu nähtavale tuleb. Natuke heledam on küll, võrreldes esialgsega. Pildid 1 ja 2.
Vähe hämaravõitu need pildid on, aga mingi ülevaate vast saab.
Veidi aja pärast, lae pesemise ajal, liitus seltskonnaga ka plekksepp. See kes viimati autot vaatas ühelt poolt ja teiselt poolt.
Tema käest ma sain jälle natuke tehnikaalast konsultatsiooni, et miks näiteks tagasild uluma hakkab, mis selleks teha annab jne. jne.
See pläägu-pläägu kestis meil hea jupp aega, nii et kui ma ükskord lae pesemise sain ära lõpetatud, näitas kell juba seda aega, mil normaalsed inimesed hakkavad magama minema.
Aga valmis ta sai ja tulemust saate näha siit. Pildid 3 ja 4.
Samuti sai üle küüritud tagaistme seljatagune kuni põrandani, koobastel asuvad pruunid katted ning tagaakna laud. Pildid 5 ja 6.
Tundub et salongi pole vist mitte kunagi nii põhjalikult pestud. Vähemalt tagaaknalaua katte toon muutus hallikaspruunist helepruuniks.
Kuna mul oli vaja muid töid ka teha, siis otsustasin et piirdun seekord laega. Järgmine õhtu võtaks siis salongipõranda ette ja vaatab kui must või roostes ta on. Igatahes mulle mingit sellist läbivat roostet küll silma ei hakanud. Mõned üksikud täpid paaris liitekohas olid, aga see on nii vana auto puhul ka täiesti mõistetav.
Sain lõpuks oma valdusesse ka aparaadi, et sinise juures tehtavatest töödest mõned pildid teha.
Esmaspäeval suure rookimise osaliseks saanud mootoriruum näeb nüüd välja niisugune.
Pildid: 1, 2, 3, 4, 5.
Eile õhtupoolikul autot käima pannes, et ta uuesti töökotta ajada, hakkas ta aga väga imelikult turtsuma ja muid hääli tegema. Keerad võtit, mootor läheb laksti tööle, natuke aega podiseb madalatel pööretel ja siis sureb välja. Bensiin oli olemas, tase normis, jagaja kaas ja küünlad kuivad, aga käima ei lähe. Gaasi anda ei saanud, toore klappi polnud mul samuti mõtet sikutada, sest et mõlema kasutamise tagajärjel lõpetas mootor hoobilt oma töö. Kui ma ta ka paar korda käima sain, siis gaasi andes reageeris mootor sellele ülisuure hilinemisega. Küll ma pusisin ja mõtlesin et no mis kuradi pull see nüüd on. Aga selgus et karpal olid kummaltki poolt neli korpust kinnihoidvad poldid lahti tulnud. Sealt tõmbas omale muudkui vilinal lisaõhku sisse ja mõni ime siis, et ta töötada ei tahtnud.
Veidikene pusserdamist ja Moskvitš töötas jälle nagu vilepill. Natuke reguleerisin tühikäigu reguleerkruvi ka, ja nagu polekski midagi olnud.
Eile võtsin siis ette salongi. Tõstsin välja istmed ja põrandalt korjasin ära kõik vaibad ja mürasummutusmatid. Ühesõnaga kuni plekini puhtaks.
Vaipade ja mürasummutusmattide alt vaatas mulle vastu must, kuid ilma roosteta põrand. Pildid:1 ja 2.
See tume ollus seal põrandal ei ole mitte rooste, vaid vaipadest maha jäänud pigimatitükid ja latakad. Need tuleb mul mingi aeg, kui põrandapesuni jõuan, sealt ära rookida.
Ka tagaistme seljatagune ei olnud just mitte kõige puhtam. Samamoodi tolmune ja määrdunud nagu põrandki.
Kõigepealt otsustasin ette võtta lae ning ta puhtaks pesta. Kruvisin küljest ära kõik detailid(peegel, sirmid, käepidemed), mis võiksid pesemist segada. Mõne aja möödudes, kui olin oma tööga umbes poole peale jõudnud, tegin mõned pildid, et näidata, missugune see lagi enne oli ja mis toon peale pesu nähtavale tuleb. Natuke heledam on küll, võrreldes esialgsega. Pildid 1 ja 2.
Vähe hämaravõitu need pildid on, aga mingi ülevaate vast saab.
Veidi aja pärast, lae pesemise ajal, liitus seltskonnaga ka plekksepp. See kes viimati autot vaatas ühelt poolt ja teiselt poolt.
Tema käest ma sain jälle natuke tehnikaalast konsultatsiooni, et miks näiteks tagasild uluma hakkab, mis selleks teha annab jne. jne.
See pläägu-pläägu kestis meil hea jupp aega, nii et kui ma ükskord lae pesemise sain ära lõpetatud, näitas kell juba seda aega, mil normaalsed inimesed hakkavad magama minema.
Aga valmis ta sai ja tulemust saate näha siit. Pildid 3 ja 4.
Samuti sai üle küüritud tagaistme seljatagune kuni põrandani, koobastel asuvad pruunid katted ning tagaakna laud. Pildid 5 ja 6.
Tundub et salongi pole vist mitte kunagi nii põhjalikult pestud. Vähemalt tagaaknalaua katte toon muutus hallikaspruunist helepruuniks.
Kuna mul oli vaja muid töid ka teha, siis otsustasin et piirdun seekord laega. Järgmine õhtu võtaks siis salongipõranda ette ja vaatab kui must või roostes ta on. Igatahes mulle mingit sellist läbivat roostet küll silma ei hakanud. Mõned üksikud täpid paaris liitekohas olid, aga see on nii vana auto puhul ka täiesti mõistetav.
Re: IŽ 412 IE, 1977, M 410
Postitatud: Kolmapäev, 02 Juuli, 2008.
Täna sai auto antud plekksepale, kes õgvendas sirgeks kummalgi karbil asuvad mõlgid. Ilmselt oli selle auto eelmine omanik kuskile kännu vms. otsa sõitnud. Peale karpide kallal askeldamist reguleeris plekksepp ka veel natuke uksi. Esimene parempoolne oli veidi vildakaks vajunud ja ei käinud korralikult klõksuga kinni nagu ülejäänud. Samuti pingutas ta kõikidel ustel hingesid kinnihoidvaid kruvisid. Ega neidki polnud keegi selle aja jooksul kontrollinud.
Kui nüüd hästi läheb, siis ilmselt homme saan ära pesta auto põranda ja armatuuri ning reedel hakata karpide ja tiivaäärtega tegelema. Siis on vast lootust et nädalavahetuseks saab viimatimainit detailid krundi alla ja kuivama.
Plekksepaga jutuajamise käigus selgus, et seda autot on ikka siit-sealt mõnevõrra muudetud. Näiteks on auto eelmine omanik toonud massilüliti armatuuri alla. Tegelikult ta peaks olema vist ikkagi kapoti all, mootoriruumis. Võibolla targemad teavad pajatada.
Igatahes see polstrisse isetehtud ava ei ole küll selline nagu ta peaks olema ja ilmselt on sellele autole pandud ka teine starter peale, sest et keegi on seda korpust kunagi mingi aeg omavoliliselt käiakettaga lihvinud.
Mootorit käima pannes aga kostus kõrva imelik kärisev heli. Plekksepp võttis välja oma stetoskoobi, mis tal sellisteks puhkudeks varutud on ja asus mootorit kuulama. Peale mõneminutilist otsimist ja kuulamist ütles, et ilmselt on see geneka laager, mis niisugust jubedat kärinat teeb, sest et veepumbast ei kostunud ühtegi analoogset heli.
Nii et varsti seisab siis suht suure tõenäosusega ees geneka vahetus.
Täna sai auto antud plekksepale, kes õgvendas sirgeks kummalgi karbil asuvad mõlgid. Ilmselt oli selle auto eelmine omanik kuskile kännu vms. otsa sõitnud. Peale karpide kallal askeldamist reguleeris plekksepp ka veel natuke uksi. Esimene parempoolne oli veidi vildakaks vajunud ja ei käinud korralikult klõksuga kinni nagu ülejäänud. Samuti pingutas ta kõikidel ustel hingesid kinnihoidvaid kruvisid. Ega neidki polnud keegi selle aja jooksul kontrollinud.
Kui nüüd hästi läheb, siis ilmselt homme saan ära pesta auto põranda ja armatuuri ning reedel hakata karpide ja tiivaäärtega tegelema. Siis on vast lootust et nädalavahetuseks saab viimatimainit detailid krundi alla ja kuivama.
Plekksepaga jutuajamise käigus selgus, et seda autot on ikka siit-sealt mõnevõrra muudetud. Näiteks on auto eelmine omanik toonud massilüliti armatuuri alla. Tegelikult ta peaks olema vist ikkagi kapoti all, mootoriruumis. Võibolla targemad teavad pajatada.
Igatahes see polstrisse isetehtud ava ei ole küll selline nagu ta peaks olema ja ilmselt on sellele autole pandud ka teine starter peale, sest et keegi on seda korpust kunagi mingi aeg omavoliliselt käiakettaga lihvinud.
Mootorit käima pannes aga kostus kõrva imelik kärisev heli. Plekksepp võttis välja oma stetoskoobi, mis tal sellisteks puhkudeks varutud on ja asus mootorit kuulama. Peale mõneminutilist otsimist ja kuulamist ütles, et ilmselt on see geneka laager, mis niisugust jubedat kärinat teeb, sest et veepumbast ei kostunud ühtegi analoogset heli.
Nii et varsti seisab siis suht suure tõenäosusega ees geneka vahetus.
Re: IŽ 412 IE, 1977, M 410
Postitatud: Reede, 04 Juuli, 2008.
See mitme auto vahet vehklemine võtab ikka parasjagu võhmale.
Algul mõtled küll, et mis see üks või teine töö siis ikka aega võtab. Aga pärast, kui oma tegemistega ühele poole saanud, siis järsku avastad et oi kurat, mis kell on.
Eile võtsin siis põranda ette ning rookisin ta puhtaks.
Algul tuli mul ta muidugi ligunema panna, et kogu see sodi ja kinnikleepunud kraam lahti tuleks.
Mitmetunnise pesemise ja nühkimise käigus ilmus lõpuks nähtavale niisugune põrand:
1, 2, 3, 4, 5.
Need mustad laigud seal eesistujate jalge all on pigimatt, millelt on vaipade ning mürasummutusmattide hõõrdumise tagajärjel värvikiht maha kulunud. Eesistujate jalgealust tuli mul suhteliselt ettevaatlikult pesta, sest et mootoripesuvedelik, millega ma põrandat leotasin, kippus minema värvi ja pigimati vahele. Selle tagajärjel läks pigimati pind libedaks ja sulatas värvi lahti. Suurema osa värvilatakatest sain ma siiski enam-vähem oma kohale tagasi paigutada, kuigi nad loksusid seal musta vee sees nagu mingisugused molluskid.
Ma arvan et kui ma millalgi järgmine nädal karbid ja tiivakaared tehtud saan, siis peale seda ja enne istmete-vaipade autosse panekut kleebin kummalegi poole eesistujate jalge alla, värvitud pigimattide peale ühe poogna mattläikega kleepekilet. See peaks seda lahtitulnud värvi natukene paremini säilitama.
Ilmselt tuleb mul põranda keskmine vaheosa ka üle värvida, sest et tagaistujate jalge all taolisi pigimatte ei olnud ning nüüd on vaipade alla roninud liivaterad selle värvi osanud mingil määral ära kraapida.
Praegu, kui mul kõik on seest lagedaks võetud, on mul seda lihtsam teha, kui hakata kunagi hiljem jälle istmeid autost välja tõstma jne. jne.
Ja ilmselt tuleb ka tolle plekkosa peale ja mürasummutusmattide alla mingisugune kleepekile, mis võibolla kaitseb seda värvi natukene paremini.
Tegin väljas veelkord mõned klõpsud. Ka vahesein sai lõpuks pestud. Pildid 1 ja 2.
Põhjaaukudele ma neid plastpunne ette ei pannud ning ka uksed jätsin esimesse asendisse, et salongist õhk läbi käiks.
See mitme auto vahet vehklemine võtab ikka parasjagu võhmale.
Algul mõtled küll, et mis see üks või teine töö siis ikka aega võtab. Aga pärast, kui oma tegemistega ühele poole saanud, siis järsku avastad et oi kurat, mis kell on.
Eile võtsin siis põranda ette ning rookisin ta puhtaks.
Algul tuli mul ta muidugi ligunema panna, et kogu see sodi ja kinnikleepunud kraam lahti tuleks.
Mitmetunnise pesemise ja nühkimise käigus ilmus lõpuks nähtavale niisugune põrand:
1, 2, 3, 4, 5.
Need mustad laigud seal eesistujate jalge all on pigimatt, millelt on vaipade ning mürasummutusmattide hõõrdumise tagajärjel värvikiht maha kulunud. Eesistujate jalgealust tuli mul suhteliselt ettevaatlikult pesta, sest et mootoripesuvedelik, millega ma põrandat leotasin, kippus minema värvi ja pigimati vahele. Selle tagajärjel läks pigimati pind libedaks ja sulatas värvi lahti. Suurema osa värvilatakatest sain ma siiski enam-vähem oma kohale tagasi paigutada, kuigi nad loksusid seal musta vee sees nagu mingisugused molluskid.
Ma arvan et kui ma millalgi järgmine nädal karbid ja tiivakaared tehtud saan, siis peale seda ja enne istmete-vaipade autosse panekut kleebin kummalegi poole eesistujate jalge alla, värvitud pigimattide peale ühe poogna mattläikega kleepekilet. See peaks seda lahtitulnud värvi natukene paremini säilitama.
Ilmselt tuleb mul põranda keskmine vaheosa ka üle värvida, sest et tagaistujate jalge all taolisi pigimatte ei olnud ning nüüd on vaipade alla roninud liivaterad selle värvi osanud mingil määral ära kraapida.
Praegu, kui mul kõik on seest lagedaks võetud, on mul seda lihtsam teha, kui hakata kunagi hiljem jälle istmeid autost välja tõstma jne. jne.
Ja ilmselt tuleb ka tolle plekkosa peale ja mürasummutusmattide alla mingisugune kleepekile, mis võibolla kaitseb seda värvi natukene paremini.
Tegin väljas veelkord mõned klõpsud. Ka vahesein sai lõpuks pestud. Pildid 1 ja 2.
Põhjaaukudele ma neid plastpunne ette ei pannud ning ka uksed jätsin esimesse asendisse, et salongist õhk läbi käiks.
Re: IŽ 412 IE, 1977, M 410
Postitatud: Laupäev, 05 Juuli, 2008.
Tundub et mul jäävad need karbid ja tiivakaared ikkagi värvimata. Põhjuseks ajapuudus.
Kurat, tööd on nii palju et ei jõua kõike: autosid lihvida-katta-lihvida-kruntida-lihvida-värvida ja siis veel oma "helesinise unistusega" tegeleda.
Praegune tööde nimekiri, mida veel Moskvitši juures teha tuleks, on selline:
- istmed pesta
- uksepolstrid pesta (klubi kokkutuleku ajaks jääb tegemata)
- armatuurlaud puhastada (klubi kokkutuleku ajaks jääb tegemata)
- pagasiruum pesta ja puhastada (klubi kokkutuleku ajaks jääb tegemata)
- põhja alt pesta (1 kord on seda juba tegelikult survepesuriga tehtud) (klubi kokkutuleku ajaks jääb tegemata)
- lävekarbid ning tiivakaared lihvida, kruntida, värvida (klubi kokkutuleku ajaks jääb tegemata)
- salongipõhja keskmine osa lihvida, kruntida, värvida
- jahutusvedelik välja vahetada, süsteem läbi loputada ning uus asemele panna
- käigukastis ja tagasillas õlitaset kontrollida. Vajadusel õli juurde lisada
- õõtshoova ja pendelhoova puksidele süstlaga väike määrimine teha
- šarniirid määrida (ülevalt ja alt)
- Tagasillal pooltelje laagrid määrida
- roolikarp reguleerida (rool käib natuke raskelt)
Need kõik asjad ma pean nüüd selle saabuva nädala jooksul saama ära teha(Karbid ja tiivakaared jäid seekord olude sunnil välja). Pluss lisaks veel enda tööasjad. Ja neid ei ole samuti mitte vähe.
Mulle tundub et ma pean vist ajutiselt töö juurde kolima kogu oma kraamiga.
Tundub et mul jäävad need karbid ja tiivakaared ikkagi värvimata. Põhjuseks ajapuudus.
Kurat, tööd on nii palju et ei jõua kõike: autosid lihvida-katta-lihvida-kruntida-lihvida-värvida ja siis veel oma "helesinise unistusega" tegeleda.
Praegune tööde nimekiri, mida veel Moskvitši juures teha tuleks, on selline:
- istmed pesta
- uksepolstrid pesta (klubi kokkutuleku ajaks jääb tegemata)
- armatuurlaud puhastada (klubi kokkutuleku ajaks jääb tegemata)
- pagasiruum pesta ja puhastada (klubi kokkutuleku ajaks jääb tegemata)
- põhja alt pesta (1 kord on seda juba tegelikult survepesuriga tehtud) (klubi kokkutuleku ajaks jääb tegemata)
- lävekarbid ning tiivakaared lihvida, kruntida, värvida (klubi kokkutuleku ajaks jääb tegemata)
- salongipõhja keskmine osa lihvida, kruntida, värvida
- jahutusvedelik välja vahetada, süsteem läbi loputada ning uus asemele panna
- käigukastis ja tagasillas õlitaset kontrollida. Vajadusel õli juurde lisada
- õõtshoova ja pendelhoova puksidele süstlaga väike määrimine teha
- šarniirid määrida (ülevalt ja alt)
- Tagasillal pooltelje laagrid määrida
- roolikarp reguleerida (rool käib natuke raskelt)
Need kõik asjad ma pean nüüd selle saabuva nädala jooksul saama ära teha(Karbid ja tiivakaared jäid seekord olude sunnil välja). Pluss lisaks veel enda tööasjad. Ja neid ei ole samuti mitte vähe.
Mulle tundub et ma pean vist ajutiselt töö juurde kolima kogu oma kraamiga.
Re: IŽ 412 IE, 1977, M 410
Postitatud: Kolmapäev, 09 Juuli, 2008.
Sellist tempot pole mul tükk aega peal olnud. Kord tegelen oma tööasjadega, siis jälle toimetan midagi Moskvitši juures. Ja niiviisi poolte hommikuteni. Kella 2-3-ni tööl olla on juba harjumuseks saanud.
Mida rohkem kokkutuleku aeg ligineb, siis nagu ikka, hakkab välja ilmuma igasuguseid äkilisi remonttöid mis oleks vaja kiiremas korras ära teha.
Näib, et sellele Moskvitši remontimisele ei tulegi lõppu.
Kuna eile ma panin töökojas nagu süstik kanga sees edasi-tagasi, ajapuudus kogu aeg kuklas hingamas, siis tuttav plekksepp ütles et ta kontrollib ise mul auto üle, kas tal midagi reguleerimist-parandamist vajaks. Mõne aja pärast tema garaaži minnes hakati aga mulle üles lugema, mida selle auto juures VEEL on vaja teha.
- Vasak esimene lääba(õõtshoob) koliseb natuke. Mõttekas oleks mõlemad puksid ära vahetada. Kuna õõtshoovapukside vahetus on üks igavene paras ajude k*pp, siis lihtsam on panna uued õõtsad koos sissestantsitud puksidega.(Need on mul õnneks olemas).
- Käsipidur venib, ei tööta. (See reguleeriti nüüdseks plekksepa poolt ära).
- Üks vasak tagumine piduriklotsi kate tuli klotsi küljest lahti. Vaja on uut klotsi ja silindrit, kuna manseti vahelt pressib natuke õli välja.
- Juhipoolne esiratta laager loksub. Vaja oleks uut laagrit. (Peaks vist olemas olema).
- Alumised šarniirid vahetada. Praegu veel kannatab natuke sõita.
- Käigukastis õli viga olla ei saa, sest et õli lihtsalt EI OLE. Kontrollisin kastis oleva mõõtevarda abil. Ilmselt käigukasti otsatihend laseb läbi, sest et kuhu ta muidu kaduda saaks.
Sellist tempot pole mul tükk aega peal olnud. Kord tegelen oma tööasjadega, siis jälle toimetan midagi Moskvitši juures. Ja niiviisi poolte hommikuteni. Kella 2-3-ni tööl olla on juba harjumuseks saanud.
Mida rohkem kokkutuleku aeg ligineb, siis nagu ikka, hakkab välja ilmuma igasuguseid äkilisi remonttöid mis oleks vaja kiiremas korras ära teha.
Näib, et sellele Moskvitši remontimisele ei tulegi lõppu.
Kuna eile ma panin töökojas nagu süstik kanga sees edasi-tagasi, ajapuudus kogu aeg kuklas hingamas, siis tuttav plekksepp ütles et ta kontrollib ise mul auto üle, kas tal midagi reguleerimist-parandamist vajaks. Mõne aja pärast tema garaaži minnes hakati aga mulle üles lugema, mida selle auto juures VEEL on vaja teha.
- Vasak esimene lääba(õõtshoob) koliseb natuke. Mõttekas oleks mõlemad puksid ära vahetada. Kuna õõtshoovapukside vahetus on üks igavene paras ajude k*pp, siis lihtsam on panna uued õõtsad koos sissestantsitud puksidega.(Need on mul õnneks olemas).
- Käsipidur venib, ei tööta. (See reguleeriti nüüdseks plekksepa poolt ära).
- Üks vasak tagumine piduriklotsi kate tuli klotsi küljest lahti. Vaja on uut klotsi ja silindrit, kuna manseti vahelt pressib natuke õli välja.
- Juhipoolne esiratta laager loksub. Vaja oleks uut laagrit. (Peaks vist olemas olema).
- Alumised šarniirid vahetada. Praegu veel kannatab natuke sõita.
- Käigukastis õli viga olla ei saa, sest et õli lihtsalt EI OLE. Kontrollisin kastis oleva mõõtevarda abil. Ilmselt käigukasti otsatihend laseb läbi, sest et kuhu ta muidu kaduda saaks.