Autoks siis 1977 aastal ilmavalgust näinud Moskvich 2140 Export variant. Oma elu esimesed aastad veetis Soomes, misjärel kaks ettevõtlikku saare meest tõid omale Soomemaalt ihaldatud sõiduvahendid - kaks kollast mosset. Mismoodi ja millal need autod sealt toodi täpselt ei tea aga nõuka ajal ta oli. Miks just Soomest - ju siis ei saadud ostulube või teadsid mehed et venelane tegi välisturule mõeldud autod kvaliteetsemad kui kohaliku turu mudelid. Minu auto eelmine omanik, kes ta Soomest tõi, oli Saare KEK-is autoremondiluksepp seega hooldamise ja hoolitsusega ei koonerdatud ja suure kodumaa tagant sai ühteist oma garaaži ka varutud
. Nagu hiljem selgus oli aastatega pool mosset uute varuosadena garaaži riiulitele kokku kogutud. Peale N-liidu lagunemist vuras mosse veel mõned aastad taasiseseisvunud Eestimaa pinnal, misjärel jäi garaaži seisma kuna omanik tahtis midagi uuemat. Nii ta siis paremaid päevi ootama jäi. Suviti lasti aeg-ajalt värsket õhku hingama ja väljalaske torustik kõhiti puhtaks. 2003 aastal saabus õnnis hetk kui vanusenumbriks minul sai 18 ja juhiload said tasku. Oli tarvis leida sõiduvahend. Isa kaudu jõudis meieni info ,et keegi kusagil müüb korralikku mosset. Pikalt pole mõelnud ja läksimegi vaatama. Kui auto garaažist välja aeti ja ta kogu oma ilus keset hoovi seisis oli kohe selge ,et selle peab omale saama. Tahtjaid oli autole palju sest just siis oli täistuuridel Mosseliiga võistlused ja liigamehed himustasid seda autot väga. Küsitud hinna 5000 EEK olid nad nõus kõvasti üle pakkuma aga omanik ei raatsinud autot ralliradadel ära lõpetamiseks anda. Nii ta siis eelmainitud summa eest minu omaks sai. Lisaks autole sain veel kaasa pool garaažitäit uusi varuosi. Kuna varuosabaas sisaldas uute juppide näol praktiliselt tervet mootorit (komlektne plokikaas, kolvid, kepsud, hülsid, saaled, kõik vajaminevad tihendid ja muud pudi-padi) siis esimene sõit viis ta autoteeninduse garaaži. Selgus, et õlirõhk sooja mootoriga kukkus päris nulli ja kõiksugu vedelikke lekkis ka üsna jõudsalt. Seega saigi ette võetud uue mootori komplekteerimine, veermiku-, pidurite- ja kogu muu tehnilise poole värskendamine uute juppide näol. Nädalavahetused ja praktiliselt kõik vabad õhtud sai veedetud mosse seltsis kuni viimaks jõudis kätte päev mil vanakese uus süda esimesed tuksed tegi ja uhkelt sai mindud Kuressaare linnapeale poosetama.
Suviläbi sai temaga sõita ja siis talveks kuuri alla. Nii sai temaga suviti sõidetud kuni aastani 2009, mil võtsime ette välimuse värskendamise. Vajadus uue värvkatte järgi tekkis kuna auto oli veneajal üle värvitud (kahjuks) ja see värv oli ajapikku suvepäikese käes väga ära luitunud. Veneaja värvid just kõige kvaliteetsemad ei olnud vist. Miks ta üle värviti oli see, et garaažiuks oli tuulega vastu vasakut tagumist poritiiba põrutanud ja sinna korraliku mõlgi teinud. Poritiib taastati ja auto värviti tervenisi üle. 2009 kevadel teostatud keretööde käigus sai eelmainitud poritiib vahetatud, lisaks läks külge uus esiklaas ja mõned roostekohad likvideeritud. Põhi on sellel autol juba eelnevalt korralikult mastiksiga kaetud ja on korralik tugev. Uue värvi toon sai hoolikalt kokku segatud võimalikut originaalvärvitoonile sarnane. 2009 suve lõpuks oli auto jälle koos ja mõõtis Saaremaa teedel kilomeetreid. Viimane suurem töö mis sai tehtud oli tagadiffri vahetus 2011 suvel. Vahetuse tingis tugev undav hääl. Vahetusel selguski et vana dffri hammasrataste hambad olid väga näritud ja laagrilõtkud lubatust suuremad. Nüüd on auto mosse kohta küllaltki vaikne jälle. Ajapikku olen üritanud kõik jupid mis vähegi kulunud või mitteoriginaalid vahetada parema väljanägemisega ja originaalosade vastu, eelistatud on kirjega „sdelano CCCP“ varuosad. Niiõelda kooperatiivi või tänapäeval toodetud varuosad ei ole nagu päris õiged. Edaspidi tahaks vahetada tagavedrud, juhiistme, armatuuri ja mis eriti silma riivab on katkised ja luitunud c-piilari parktuled. Nii et kui kellegil on eelmainitud kasutamata varuosi pakkuda siis andke aga teada.
